Räägime küll keredest, kuid teeme ka nn. võtmed-kätte-projekte.
Eelistatud on Saksa päritolu autod väljalaskeaastaga enne 1945, mille taastamisel on meil kõige suuremad kogemused. Enamasti on sellised kered tehtud puitkarkassile ja katteplekk kinnitub naeltega otse puitkarkassi külge.Oleme aja jooksul soetanud selle töö jaoks sobivad unikaalsed töövahendid ja omandanud vastavad kogemused. Vaata pilte: Rolls Royce Phantom II, BMW 327 kupee.
Loomulikult on teretulnud ka täismetallkeredega sõidukid.
Tehnoloogiliselt käib tööprotsess nii, et kõigepealt võtame autokere osadeks, olles eelnevalt sooritanud vastavad mõõtmised. Hindame erinevate osade remondivajaduse. Detailid, mis lähevad taastamisele suuname peale esmast puhastamist liivapritsi alla. Liiva asemel kasutame vastavalt vajadusele ka muid aineid nagu metalligraanul, sooda, klaaskuul jms. Seejärel alustame kere ülesehitamist raamist, liikudes edasi järjest pisemate detailide suunas. Sõltuvalt algmaterjali seisukorrast paneme sõiduki enne värvimist niipalju kokku, et kõik osad peale polstrite on paigas. Sellega tagame, et peale värvimist sobituvad kõik detailid kokku.
Värvimisteenuse ostame selle ala spetsialistidelt sisse.
KÄIGUOSADE TAASTAMINE
Mootorid, sillad, käigukastid.
Selleaegsete mootorite remont erineb kaasaegsetest sellepoolest, et enamus kuluvaid detaile tuleb ise teha või kohandada saadaolevatest detailidest. Vahetamist vajavad saaled, puksid, kolvid, tihendid ei ole reeglina kaubandusvõrgust saadaval. Siin aitab jälle vanaisadelt õpitud käsitööoskus ja praktilise töö kõigus soetatud seadmed ning rakised.
Spetsiifilised tööd, nagu näiteks silindrite puurimine ja väntvõllide lihvimine, tellime oma ala meistritelt. Siinkohal peab aga tunnistama, et sellise töö tegijaid jääb järjest vähemaks, kuna kaasaegsed mootorid sõidavad reeglina juba ilma suurema remondita sama kaua kui autogi.
Kui mootor ja jõuülekanne on viimase 80 aasta jooksul põhimõtteliselt samaks jäänud, siis sõiduautode esisillad on teinud läbi suurema arengumuutuse. Kolmekümnendatel kasutusel olnud silindriliste pukside-poltide asemele on tulnud kuul-liigendid. Hoobamortisaatorite asemel on teleskoop-tüüpi amortisaatorid. Kuuekümnendatel ja veel hiljemgi, kui siinsetel aladel ei saanud uusi sõidukeid vabalt osta, ehitati paljud ennesõjaaegsed autod kaasaegsemate osade peale ümber. Tavaliselt esimene asi, mis vahetusse läks oli mootor. Selle järgi sillad. Läbikulunud puksid-poldid tuli ju uute vastu vahetada, aga kohti, kus seda tööd tehti, oli vähe ja kvaliteet sageli kahtlane. Tänaseks on neid tegijaid veelgi vähem. Need üksikud meistrid tagavad ka nõutava kvaliteedi (materjalivalik, karastamised, pinnatöötlus). Saame ka enda seadmepargiga silladetaile teha, kuid eelistame jätta selle töö eriala meistritele.
Tagasildadega on lihtsam: läbipaindunud või kõverakskeevitatud korpustel taastame algse kuju. Laagrid, tihendid on enamasti kaubandusvõrgust saadaval.
Käigukastid on kõige vähem arengumuutusi läbi teinud. Vaatamata sellele tuleb vajadusel uusi hammasrattaid ja sünkronisaatorirõngaid teha lasta.
VEOAUTOD JA SÕJATEHNIKA
Veoautode harrastajaid on võrreldes sõiduauto-tegelastega väga vähe.
„Veokaga” saab tegelda see, kellel on palju ruumi, suur garaaž ja tõsine huvi just raskema tehnika vastu.
Oleme osalenud paari veoka taastamisel. Üks neist on Wehrmachtis kasutusel olnud Krupp L2H 143. Tegemist on küllalti spetsiifilise, sõjaväe vajadusteks projekteeritud sõidukiga. Taastamise teeb selliste sõidukite juures raskeks see, et siin kandis neid üldiselt peale sõda tsiviiltranspordis ei kasutatud. Seega oli nende saatus peale sõda vanarauakatlasse sattumine. See konkreetne eksemplar, millest juttu, sai ka praktiliselt mitme auto detailidest kokku korjatud.
Teine veokas on GAZ- MM ehk siis „Vene Ford”. Tõsi, ega ta päris 100% Ford ei ole. Kuna Venemaal toodeti seda autot paarkümmend aastat, siis pisemaid täiendusi aja jooksul ikka tehti. Taastamisprotsess on selle võrra lihtsam, et prototüübiks olnud Ford AA-le toodetakse tänapäeval praktiliset kõiki detaile. Hinnaklass on ka suhteliselt mõistlik, nii et uusi poritiibu ja uksi ei tasu hakata ise tegema.
BUSSID
Et bussi endale harrastussõidukiks valida peavad tingimused ja tahtmised olema sarnased veoautoharrastusele. Otseselt bussi taastamise kogemused puuduvad, aga huvi sellise väljakutse vastu on meil olemas. Tegelikult on isegi bussi alusvanker olemas. Seega meie poolt on pakkumine bussiprojekti soetamiseks ja teostamiseks. Meie Delahaye typ 104 eksemplaril oli puitkarkassile ehitatud kere. Tehnoloogiliselt sama, mis enamus Euroopa sõjaeelseid sõiduautosid.
LISAVARUSTUSE TEGEMINE
Tegemist on siis peamiselt militaarsõidulite külge käivate erineva otstarbega hoidikute, relvakinnituste, varustuse ja laskemoonakastide tegemisega.
Kui sõja tarbeks ehitatud või kohandatud sõidukid peale sõda tsiviilkasutusse läksid, siis esimese asjana keerati küljest maha sõjavarustuse jaoks mõeldud rakised. Tavaliselt visati need lihtsalt metsa või külasepikoja taha. Nüüd on hästi, kui detektoristid mõne läbiroostetanud sedalaadi detaili leiavad, mille järgi saab veel uusi teha.
HOOLDUS
Paljudel vanasõidukiomanikel puuduvad võimalused ja sageli ka soov oma sõiduki juures näppe õliseks teha. Mida vanem sõiduk, seda rohkem nõuab see regulaarset hooldust ja pisemat remonti.
Eelkõige pakume seda teenust neile, kes on meilt sõiduki taastamise tellinud. Oodatud on aga ka teised. Sageli juhtub hooldustvajav sõiduk olema meie töökojast kaugel. Et mitte pikka sõitu ette võtta, tuleme vajadusel oma tööriistadega kohale.